LUGU SELLEST, KUIDAS MIND PÄISE PÄEVA AJAL ÄRA RÖÖVITI

Ma olen juba oma tükk aega hoogu kogunud, et see postitus ära teha, kuid millegi pärast leian ma alles nüüd, rohkem kui kuu aega hiljem, end sellest kirjutamas. Kuid kes see taibukas inimene kord oli, kes ütles, et parem hilja, kui mitte kunagi. Seega lähtugem sellest. Nimelt tahan ma teile rääkida oma teisest oktoobrist, kui ma kell viis nelikümmendviis, üheksateist aastat tagasi siia maailma potsatasin ning hoogsalt elama hakkasin. Seega oligi minu järjekordne vananemine eelmine kuu käes ning põgusalt ma teile ka sellest mainisin, kuid tegelikult oli kogu mu päev palju parem, kui ma seda ettegi oleksin osanud kujutada. Kõik algas hommikust, nagu ikka. Ei olnud mul traditsiooniliselt ukse taga õhupalle, põlevaid küünlaid ega laulvaid sõpru. Kell kuus hommikul oli voodi kõrval armas emme tordi ning kingitusega, mille ta tahtis enne üle anda, kui ta tööle läheb, sest teisel juhul oleksime me alles kell üksteist õhtul näinud. Nii saingi ma hommikul lahti puserdada oma kingituse, milles seisnes minu elu esimene õng ning millega ma nüüd hoogsalt saan kalal käia.

Kooli jõudes tabas mind juba garderoobis kallistuste laviinid ning kõige armsamad Teele ja Hanna Mari, kes mulle kell kaheksa hommikul sünnipäevalaulu suure šokolaadiga soovisid. Ma lihtsalt pean oluliseks mainida, et need kaks tüdrukut laulavad paremini kui 20 mind kokku. Võib-olla isegi rohkem. Seega ma saingi traditsiooniliselt koolipäeva jooksul kümneid kallisi ning ilusaid soove ning sain kõiki oma suure kommikotiga rõõmsaks teha! Kogu komejant hakkas aga tõsiselt pihta siis, kui bioloogia tunni ajal astus sisse minu klassijuhataja ning ütles, et ma kindlasti kell neli tema juurde läheksin. Ei varem ega hiljem, kui kell neli. Minu koolipäev lõppes kell kolm, mis tähendas, et ma pidin tund aega koolis ootama. Ma isegi ei tea, miks ma ei küsinud miks ega vastu ei hakanud, et ma ei viitsi oodata tunnikest. Võtsin selle nõudmise alandlikult vastu. Kui ma terve päeva olin oma sõpradelt küsinud, et kas neil on minu jaoks täna aega, et midagi teha, olid kõik pealiskaudselt "neh, vaatame hiljem, peale kooli on nats tegemist ikka." Ega ma üleliia kurb selle pärast ei olnudki, sest ma olin endale juba tagavaraplaan nimetusega B välja töötanud- ma oleksin üksi läinud kinno filmi vaatama, mis ei oleks ka halb variant olnud.

Kui ma lõpuks kell neli oma klassijuhataja kabinetti jõudsin ning kõik teised sealseks bridžiks valmistusid, voogas sisse sinna ka Eva, kes istus ja ootas ning minuga seal juttu rääkis. Mingil hetkel ilmus mu klassijuhataja küll välja ning nähes, et ma olen seal ning kibelen väga minema, sest ma olin juba pea poolteist tundi oodanud, kiirustas ta korra veel ruttu minema ning seejärel tuli tagasi. Eva istus endiselt mu kõrval ja rääkisime maast ja ilmast ja peaaegu eimillestki. Kui ma lõpuks koolimajast minema sain, iPodi kõrva panin ning kodu poole jalutama hakkas, algas aga kogu asi...

Just sellel hetkel, kui ma oma koduteel otsisin taskust oma ipodi, et lugu vahetada, kuulsin oma selja taga madistavaid ning kiireid samme, kuid ei pööranud neile üleliia tähelepanu, sest inimesed teevad kõike imelikku ning püüa sa sellele kõigele tähepanu pöörata. Järgnev käis aga kõik liiga kiirelt- kui minult seljatagant kinni võeti oli esimene mõte, et keegi, kes ei olnud veel õnne jõudnud soovida, leidis mind koduteelt kuid kui järgmine hetk mul pea alla suruti ning must kott pähe tõmmati, kott maha visati ning mõlemalt poolt tugevasti kinni haarati, ning jooksuljalu edasi viidi ning seejärel autosse keskmisesse istme peale suruti, minu kõrvale istuti ning seejuures mitte keegi kogu protsessi juures ühtegi sõnakesti ei maininud, sain aru, et midagi on toimumas, kuid mida, seda ma päris hästi kohe ei mõistnud. Samuti ei tundnud ma ära autot kuhu mind paigutati, sest sellist ei  ole meie seltskonnas mitte kui kellelgi. Seal istudes võeti mu käed ning jalad ning seoti need teibiga kinni, seega istusin ma seal, must kott peas, kus õhku üleliia palju ei olnud, käed ning jalad kinniteibitud.

Nii mind kaarutati ringi kogu tee, mingi aeg tiriti mul kõrvast ära ka seal ripnenud kõrvaklapid iPodiga, soriti taskutes ning võeti ära mu telefon. Kui olin lootusetult suunataju kadunud, rääkinud ja naernud seal vahetpidamata kõike ja kõige üle, mida mõtted suhu tõid, oli autotäis inimesi endiselt kõik vaiksed. Ühel hetkel jäime seisma kruusateel, autouksed avanesid ning mind tiriti autost välja. Niimoodi, käed-jalad kinni rutati taaskord kusagile, kuni ma ühel hetkel kraavi äärde komistades maha kukkusin ning keeldusin edasi liikumast, sest enam ei olnud mul õrna aimu mis toimub, kus ma olen ning kes minuga koos on.

Niimodi seal istudes võeti ära mul üks kott peast... ja seejärel teine ning kui silmad valgusega harjunud olid, seisid mu ees mustades maskides mehed ning üks tüdruk- armas Eva tordi ja šampusega! Ma seda kohta enam ei mäleta, kuis nad mulle "üllatus" karjusid, sünnipäevalaulu (kui keegi teist seda loeb, laulsite või??!) laulsid või lihtsalt naerma puhkesid, kuid kui kõik oma suusamaskid peast ära kiskusid, sain aru, et mu maailma kõige toredamad sõbrad on mulle korraldanud kõige parema päeva, mida ma ettegi ei osanud kujutada, sest.. ma tõsimeeli olin koju minemas ning end paari tunni pärast kinno sättima asunud.

Hiljem sain teada, et klassijuhatajaga oli tehtud koostööd, et mind koolis tund aega kauem hoida, et nad jõuaksid enda asjad valmis sättida ning kui ta ära käis, oli ta poistele helistanud, et Anni on kohale jõudnud, Eva istus minuga seal ning hoidis silma peal, et täpsustada täpne lahkumisaeg.
Hiljem istusime linnuvaatlustornis, sõime torti ning õhtupoole nopiti mind taaskord peale, et minna Martini juurde sauna ning šampust jooma ning torti sööma! Mul oli päriselt üks ilus päev. Lisaks leidsin, et sünnipäev peabki vist olema selline, et kui sa teda nii väga ootad (nagu mina oma sünnipäevadega teen, sest mulle NII meeldivad sünnipäevad!) siis on ta ka nii tore, et kui ta lõpuks otsa saab, ei ole sul sellepärast kurb meel, vaid pigem õnnelik ja rahul, et ta nii tore oli. Ja minul oli päriselt mu kõige vahvam sünnipäev, mida ma oma elus tundnud olen! Ma tean täpselt, miks ma sünnipäevi armastan! Ma tean täpselt, miks ma oma sõpru armastan!

(kuna pilte tegin ma oma kaameraga vaid õhtul, kuid tahan näidata teile ka pilte sellest aktsioonist endast, siis peate leppima telefonipiltidega, mida poisid kohapeal ning asja enda käigus tegid. ideepoolest on olemas sellest kõigest ka video, kuid seda ma püüan endisel veel Kaspari käest kätte saada. ühel päeval, ühel päeval..!)