MA KOLISIN!

Alustuseks, enne kui teema juurde asun, ma küsin nende inimeste käest, kes suudavad blogida regulaarselt, mitte ühe korra kuus, siis kuidas te seda teete? Ma ei räägi üldse selles, et mul ideid ei oleks, mida siia kirja panna. Aga kui ma hakkan kogu selle töömahu peale mõtlema, mida üks postitus mult tahab (kirjapanekut, piltide kaameras arvutisse tõmbamist, photoshoppimist, flickri üles laadimist, linkhaaval nende siia panemist) siis mõtlen, et oleks ju tore küll kirjutada, aga jumal, ma võin selle ajaga ju tegelikult midagi targemat ka teha. Samas blogipidamine on tark tegu küll. Igatähes- kuidas te seda teete? Panete päevaplaani? Või see blogimine ongi DNA'sse sisse kirjutatud, et sellised pisiasjad nagu kirjatüki valmis kirjutamine (tegleikult see on selle asja kõige mõnusam osa), piltide töötlemine ning nendega jändamine (mis võtab kõige suurema osa ajast) ei olegi mitte mingi probleem vaid puhas nauding? Kui jah, siis rääkige, kust saite. Tahan ka.

Aga teema juurde minnes. Noh- uuesti, ega ma siin ei ole teile sajaga seda rääkinud ka, kus ma siin Reykjavikis pesitsen, aga elasin ma siin alguses ühes väga ilusas kahekorruselises korteris (+ keldrikorrus, mis oli omakorda väikeseks korteriks ehitatud) Reykjaviki kesklinnas. Varsti 2 nädalat täis saades, kolisime paar tänavat edasi (ma täitsa kindel ei ole, aga pakun et kuskil 5-7 tänavat edasi) oma suurde majja. Kolimise päeval oli meil terve armee inimesi abis, et kõik asjad suurde kolimisautosse tassida, alustades väikestest kolimiskastidest ja lõpetades suure klaveriga. Tassitud sai. Siia suurde majja. Ja no oh jumal, kui palju siin ruumi on!

Ma sattusin tänu Malluka blogile lugema Anu blogi (btw- üks uus sümpaatne blogi mulle, mida lugeda meeldib!), kes Kanadas elab ja seal ta kirjutas oma majaotsingutest, et talle on kõik majad suured ja rohkem kui küll, sest sellises nõukaaegses või nõukaaegsete vanematega üles kasvades leiad, et kui kahetoalisest korterist neljatoalisesse kolid, on juba ruumi tohutult. Rääkimata siis neljakorruselisest majast. Niiet ma praeguste prognooside kohaselt olen vist esimest korda homme öösel siin majas üksi. Ma ei ole veel kindel, kas parakad tulevad, aga võib-olla tulevad. Ma olen suht pehmo sellistes teemades.

Aa, ja kas ma mainisin, et mo toa aknast näen ma surnuaeda? Umbes 10 meetri kaugusel meie aiast? Ei maininud või? Noh, nüüd siis teate.

Aga okei, tegelikult ma selle surnuaia teema pärast üldse ei põe. Kuna Reykjavik on juba oma olemuselt päris tsill koht ( täna oli muidu selline insident, et läksin hommikul vendadega koos rutates majast välja- mina olin esimene, kes ukse lahti tegi ja kuna aeg surus peale, ei vaatanud ma tagasi- ma teadsin, et see, kes ukse viimasena kinni paneb, siis läheb uks lukku. Noh, tepperlukk või kuidas seda maakeeli kutsutaksegi? Aga kui ma umbes pool tundi hiljem koju tagasi tulin, nägin ma, et meie koduuks on pärani lahti. Mina olen Reykjaviki peal ainukene inimene, kellel koduvõti on. Järeldus- keegi oli hommikul UNUSTANUD (kuidas see muidu võimalik on??) koduukse kinni panna enda järelt ja kogu see aeg, kui ma olin väljas, oli meie majauks pärani lahti. Kesklinnas. Aga vahet ei ole. Nagu ma olen aru saanud, ei lukusta siiani suur osa islandlastest enda auto- ja koduuksi)

... SIIIS minnes tagasi teema juurde ülevalpool, et kuna Reykjavik on oma olemuselt juba päris tsill koht, siis on noortele see kesklinna surnuaed miski tsillimise koht siin veel omakorda. Olen lugematuid kordi näinud, kuidas inimesed sinna pissile lähevad, kõlisevate kottidega märjukest pruukima ja linnalegendid räägivad, et seal käiakse ka musutamas ja natukene veel... 

Lihtsalt mulle on hirmus harjumatu selle maja suurus. See on vist kõige suurem maja, kus ma kunagi oma elus üldse astunud olen. Suured kõrged seinad-laed, kääksuvad vanad puitpõrandad (neid ma muide armastan!) ja üldse selle maja... olemus. Imeilus ja kodune aga... niiii suur. Mul olid juba parakad oma Kuressaare neljatoalises korteris ringi liikumisega üksi niipea, kui akna taga pimedaks läks. Kui ma ei suutnud 4 tuba händlida, siis kuidas ma nelja korrusega hakkama saan? 

Pudel veini kõlab potentsiaalse lahendusena.

Tegelt on lahe. Ilus on ka. Esimest korda, kui uude koju sisse astusin ja seinu üle vööpama hakkasime, oli mul tunne, nagu ma oleks kusagile Ameerika filmi võttepaika sattunud. Täpselt selline maja, mida filmidest olen harjunud nägema.